itspeabrpohj

      Selle naädala teemaks on professionaalsus ja omadused, mis määravad, kas keegi on omal alal professionaal või mitte. Ma ei tunne, et saaksin enda kohta veel sellist sõna kasutada, aga arvan, et olen selliseid inimesi kohanud ja jagan siinkohal oma arvamust. Professionaalsus on väga lai mõiste     Eks meil kõigil on oma arvamus selle sõna tähendusest. Mõne inimese jaoks on professionaal see inimene, kes vastavas valdkonnas töötab ja raha teenib, teised võivad arvata, et professionaal peab olema täielik geenius ja miljonär. Ma ei ole näinud kuskil kivisses löödud definitsiooni selle sõna kohta, kõik on vabad esitama oma arvamust. Olen 8 aastat tegelenud korvpalliga, sel alal, vähemalt on professionaal see, kes teenib puhtalt mängimise eest raha. Kuna Eesti korvpalli ulatus on väike siis neid mängijaid on võib-olla ainult sadakond. Muudes riikides on olukord natukene soodsam ja raha teenivaid mängijaid palju rohkem. Selle korvpalli loogika järgi peaks näiteks iga IT-firma tööline ol

       Copyleft     Copylefti võrreldes copyrightiga, on ilmselge, et copyleft muudab tarkvara jagamise vabamaks. Copyleft võimaldab kasutajatel tarkvara levitada ja muuta juhul kui programmi eelnev versioon on vabalt kättesaadav. Copyleftil on 4 erinevat "alamlitsentsi" ja nendeks on: GNU General Public License     Selle litsentsi puhul on oluline, et kättesaadav oleks lähtekood. Sedasama lähtekoodi võib vabalt kasutada ning võib ka lisada oma muudatusi ning tahes seda avalikuks muuta peab olema kättesaadav lähtekood. Näiteks: AdBlock Plus. GNU Affero General Public License     Peamiselt kasutusel programmides, mis jäävad serveritesse. Kõik muudatused peavad olema kasutajatele vabalt kättesaadaavad. Tavalise GPL-iga on peamine vahe selles, et tarkvara, mis on GPL-i kaudu kättesaadav ja serveris kasutatav isegi peale muudatuste tegemist, ei pea oma versiooni sellest programmist üles laadima, vaid võib vabalt ise kasutada. Affero puhul selline tegevus lubatud ei ole, kõik muud

       Autoriõigused võivad tavainimese jaoks tunduda väga ebaolulised, kuid tegelikult on kõik meie ümbritseva keegi ju loonud. Olgu selleks siis muusika mida kuulame, filmid või sarjad mida vaatame, raamatud mida loeme. Füüsiliste asjade puhul kasutatakse ju ära patenteerimist, kuid kuidas me saame patenteerida  mingit laulu või filmi, mis vabalt internetis ringi liigub ja igaüks tasuta omada võib. Selle jaoks ongi sätestatud autoriõigused ja raamat  "The Case for Copyright Reform" üritab lugejale teada anda seda, kuidas praegused seadused on ebaproportsionaalsed. Raamatu autorite  Rick Falkvinge ja Christian Engströmi lahendus oleks kehtestada autoriõigus vaid kommertsiaalsele kasutusele. See tähendaks, et kõik muu oleks inimestele internetis kättesaadav ja tasuta, sest piraatluse kohta ei suudeta midagi teha ilma inimeste privaatsust rikkumata. Raamatu teises peatükis on välja toodud 6 punkti oma pakutud lahenndusest... Käsitlen siinkohal neist viit ja üritan natuke oma m

    Ajal, mil internet on saamas iga päevaga suuremaks osaks meie elust, on väga oluline jälgida neti etiketti (netiquetti). Niisama ringi kolades võib väga kergesti leida ka neid, kes sellest üldse ei tundu hoolivat. Enda kohta julgen väita, et olen internetis üpris viisakas, isegi anonüümselt. Teised, kes seda sõnumit näevad on samuti inimesed ning ootaksin sama ka neilt. Samas minu arvates ei ole etiketi jälgimine alati kohustuslik. Mõne muheda nalja tegemiseks kasutada veidrat kirjaviisi või millegi üle nalja tegemine ei ole keelatud, seni kuni see ei muutu labaseks. Tooksin välja paar näidet ühe Virginia Shea 10st käsust. "Näe võrgus hea välja"     Virginia vaatas seda lauset natuke teise nurga alt, kui mina seda näen. Tema idee sellest reeglist keskendus pigem sõnalisele eneseväljendusele. Loomulikult on oluline korrektne kirjapilt ning samuti ka rikas sõnavara, kuid tänapäeval, kui kõik hakkab vaikselt virtuaalse maailma poole liikuma on samuti oluline ka profiili välj